Euro pole oluline, töökoht on põhiline

Eesti riigis pööratakse viimasel ajal palju tähelepanu just rahanduspoliitikale. Meedias kõlavad üksteise võidu teemad nagu - raha on vähem, eelarve pole tasakaalus ning euro tuleb kasutusele võtta. Kui aga raha on vähe siis pole tähtis, kas rahakotis on sendid või ühekroonised. Tähtis on seda juurde teenida. Eurost iseenesest pole mingit kasu kui välisriikidel pole Eestist midagi osta, mis neid eurosid meile tooks. Jõukust tuleb meile Eestisse juurde alles siis kui me ise asju ning teenuseid väljapoole müüme, tööjõu eksport on riigi seisukohast siinjuures kõige vähem kasulik lahendus. Parimatest ettevõtetest oleme juba enamuse müünud. Jäänud on veel mõned suuremad riigi käes olevad ettevõtted, nende eest aga ei makstaks hetkel pooltki sellest, mis nad väärt oleksid. Praegusel kujul edasi liikudes on probleem on selles, et selleks ajaks kui meil õnnestub euro kasutusele võtta ja mõistliku intressiga vahendid hakkavad rahaturul jälle liikuma, Eestisse enam lihtsalt ei investeerita ja uusi ettevõtteid (loe töökohti) ei teki, traditsioonilised tööstused tõmbavad aga ennast kokku või hääbuvad.

Eesti eesmärgid on iseenesest õiged kuid väga pikaajaliselt realiseeruvad. On teada, et teadusmahukad ja uutel tehnoloogiatel põhinevad innovatsioonid, mida me soovime arendada, võtavad aega kuni 20 aastat. Niipalju aega meil pole. Juba 2009 saab olema aasta, kus ettevõtjad hakkavad langetama seni edasi lükatud raskeid kuid ellujäämiseks vajalikke otsuseid. Meil on võibolla mõni aasta aega, et lahendada kiirelt majanduslangusega seotud suuremad probleemid.

Seega, peame endale seadma reaalmajandust sisuliselt mõjutavad lühiajalised eesmärgid, samal ajal kui liigume edasi oma pikaajaliste eesmärkide saavutamise poole. Kui me seda et tee siis ei tule meile enam nii kergesti uusi teadmisemahukaid töökohti, samal ajal kui vanad töötleva tööstuse töökohad hääbuvad.

Muidugi, uusi ja globaalselt elujõulisi ettevõtteid tekkib maailmas iga päev. Millepärast ei võiks need töökohad tekkida Eestisse? Tegijate põhilised küsimused Eestile on aga enamasti - millepärast me peaksime oma ettevõtte Eestisse rajama? Mis teil seal nii väärtuslikku on? Mida te oskate ning suudate, mida teistel pole? Need uued ettevõtted nõuavad väga oskuslikke ja spetsiifiliste teadmistega inimesi.
Me peame looma kõik tingimused selleks, et välisturgudel tegutsevad või seal tegutseda soovivad ettevõtted (eesti- ja välismaised) oleksid huvitatud Eestis selliste töökohtade loomisest. See tähendab, et neid tuleb varustada targa ning oskusliku tööjõuga. Näiteks praegu on Euroopas palju hiljuti koondatud võimekaid ja tipposkustega täies jõus endisi finantssektori töötajaid. Me peaksime kasutama võimalust ja pingutama, et nad Eesti ettevõte heaks tööle värvata. Samuti võiks kaaluda võimalust näiteks riigi võlakirjad turule tuua ning saadud raha Eesti ettevõtjatele investeeringuteks välja laenata. Muidugi tuleb pikas perspektiivis välja arendada moodne infrastruktuur, soodne maksupoliitikaga ning hoida turvalist ja stabiilset ettevõtlus- ning elukeskkonda. Kuid kui me soo­vi­me lan­gu­sest väl­ju­da, peab meil olema ka lühiajaline eesmärk - kiired muutused reaalmajanduses. Rahandus­po­lii­ti­ka on vaid üks abivahend, et neid muu­tusi luua.

15 aastaga teedeta riigiks?

Esmaspäeval teavitas riigikogulane Jürgen Ligi Eesti rahvast "Aktuaalses kaameras" järgnevast: "See, et kütuseaktsiis läheb otse asfaldi alla, ei ole raskel aastal enam mõistlik."

Eesti aastane teede ehitusvajadus on suurem kui tegelikkus ja nii on see olnud viimased 15 aastat. Kui seda nüüd veel vähendada, siis ilmselt saame üsna kiiresti endale teed nagu Albaania rannikul, või Pihkva oblastis! Veel mõned aastad tagasi lubasid reformikad teha euroopalikud teed ja investeerid juurde, neid lubadusi saad vaadata näiteks siit ja siit!.

Tänan, kuid mina ja enamus eestlasi eelistan euroopalike teid Albaania omadele. Oman kogemusi seal teosammul läbi aukude ronimisest, mis ei ole meeldiv.

Kelle valel on lühemad jalad?

Lähiajaloost meenub mulle üks tubli telereklaam, mida saab näha siit!

Tänasest Postimehe online väljaandest leidsin järgmise sissekande ...

"Eksperdid hindasid majanduse seisundit 15 aasta kehvimak"

03.10.2008 13:49

Marina Lohk, Tarbija24 vanemtoimetaja

Eesti Konjunktuuriinstituudi eksperdid hindasid septembris Eesti majanduse üldseisundit 2,8 punktiga, mis on juunikuu hinnangust 1 punkti võrra madalam ning ühtlasi nõrgim hinne alates 1993. aastast.

63 protsenti ekspertidest nimetas olukorda seejuures halvaks, 31 protsenti rahuldavaks ja vaid 6 protsenti heaks. Võrdluseks arvas tervelt 60 protsenti ekpertidest juunikuus, et olukord on rahuldav ning vaid 35 protsenti, et olukord on halb.

Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum märkis majanduse olukorrast rääkides, et langust oodati küll palju väiksemal määral, kuid midagi hullu Eesti majanduses juhtunud ei ole.

Ta rõhutas ka kõrget võrdlusbaasi - et näitajaid võrreldakse paratamatult eelmise aastaga ja 2007. aasta oli majanduses väga soodne, on ka kukkumine suur. «Buumi lõpp langes nii halvasti kokku hinnatõusuga,» märkis ta ning lisas lohutuseks, et enamikul riikidest on olnud buumijärgsel jahtumisel raskusi.

Kuum rääkis, et oleme endiselt majandustsükli langusfaasis ning suure tõenäosusega kujuneb III kvartali majanduskasv negatiivseks, kuid positiivse poole pealt tõi ta välja, et kuna majanduse kokkutõmbumise kiirus on kvartalist kvartalisse oluliselt aeglustunud, lubab see loota, et alampöördepunkt ei ole enam kaugel.

«Kui majanduslangus, siis majanduslangus, see on ka huvitav,» ütles konjunktuuriinstituudi pressikonverentsil majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, tuues paralleeli inimese haigestumisega, mis on loomulik. Partsi sõnul tuleb nüüd keskenduda leidlikule tööle, et ehitada üles järgmist kasvu.

Vale-innovatsioon, uus on tihti unustatud vana

Tehnoloogiast: Tänases PM Onlines ilmus artikkel, et austria leidur Stefan Gulas leiutas jalgratta ja mootorratta hübriidi (ülemisel pildil), millega saab sõita nii mootori abil kui ka pedaalides. Link artiklile.

Kuigi ratast nimetatakse küll imetlusväärseks saavutuseks ja võrreldakse Ferraride ja Porchedega, ei ole selles midagi uut. Ei ole väga kaua möödunud ajast, kui meiegi külavaheteede kilomeetreid mõõtsid analoogsed kaherattalised, millega oli võimalik sõita nii mootori kui ka pedaalide jõul - võrrid (alumisel pildil võrr Riga). Tsikkel oli tuntud veel nimede punnvurr ja sääreväristaja all, sõitjateks valdavalt viisakasse pruuni ülikonda riietatud soliidsemas eas härrasmehed.
Siit ka loo moraal: tihti on uus ja innovaatiline unustatud vana.

IRL Noorte avaldus: Eesti ei pea 15-aasta pärast olema Euroopa viie vaesema riigi hulgas!

Riigieelarve vaidlused on jõudnud seisu, kus Reformierakonna poolt alajuhitud valitsuselt tulevad segased signaalid, mis tõotavad 15 aastaga viia Eesti Euroopa viie vaesema riigi hulka. Ülioptimistlike avaldustega esinev ja halbade uudiste teatamisest eemale hoidev valitsuse liider juhib Eestit juba neljandat aastat olukorra poole, mis tõotab Eestile pikaajalist mõõna nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes.

Põhja on lastud haldusreformi tegemine, mööda on lastud võimalus võtta kasutusele euro, headel aegadel on paisutatud riigiaparaati, koalitsioonipartneritele on surutud peale liigoptimistliku eelarve tegemine eirates kõiki ohumärke, europarlamendi valimiste reglementi keeldutakse arusaamatute argumentidega demokraatlikumaks muutmast. Julgust nõuda Reformierakonnalt sellise valitsemismentaliteedi muutmist palume ka enda erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhtidelt. Meie tahame Eestis edasi elada ja siin oma lapsi kasvatada nii 15 kui ka 25 aasta pärast. Seetõttu palume Reformierakonda lähtuda tervest mõistusest, mitte odavast populaarsuseihast ning lõpetada Eesti arengu pidurdamine.

Selleks tuleb ratsionaalselt ja pikaajalisi eesmärke silmas pidades nii riigieelarve tulude pool kui ka kulude pool. Praegust sotsiaalsüsteemi ei suuda tänaste ja prognoositavalt kasvavate kulude juures Eesti perspektiivis ülal pidada. Ühekordsete, siit-sealt kokkukraabitavate tuludega ei ole see jätkusuutlik. Haldusreform tuleb ära teha, mitte seda lõputult venitada.

Hariduskulude osakaal vabariigi eelarvest peab olema kasvav ja siin ei saa me tuleviku arvelt kokku hoida. Vajadusel tuleb vähendada seadustega paikapandud kulusid mujalt. Eesti edu saab olla ettevõtlikus ja haritud noores, kes tugevdavad meie konkurentsivõimet. Meie koolides peavad töötama parimad õpetajad.

Riik peab looma stabiilse, mugava, arengule ja innovatsioonile suunatud keskkonna, ning hoolitsema selle eest, et kellegi teotahe ei jääks võimaluste puudumise taha seisma. Riik peab võimaldama enesetäiendamise ja kvaliteetse hariduse omandamise võimaluse kõigile soovijatele. Maailmatasemel teadmisi peab olema võimalik omandada ka Tartus või Tallinnas.

Isamaa ja Res Publica Liidu Noorteühendus, 20. septembril 2008 Tallinnas

Noored Konservatiivid ja Noor-Isamaa ühinesid!

20. septembril toimus Noorte Konservatiivide ja Noor-Isamaa ühine üldkogu, kus otsustati kahe organisatsiooni ühinemine. Uue organisatsiooni nimi on Isamaa- ja Res Publica Liidu Noored.
Üldkogu toimus Tallinna Inglise Kolledžis. Saal oli täis, kohal oli ligi 300 noort poliitikut. Külaliste hulgas oli märgata Riigikogu esimeest Ene Ergmat, erakonna esimeest Mart Laari, majandus- ja kommunikatsiooniministrit Juhan Partsi, regionaalministrit Siim Kiislerit, kaitseministrit Jaak Aaviksoo ja paljud muid vanema põlvkonna tegijad.

Ühinenud noorteorganisatsioonile valiti ka juhtorganid. Esimeheks valiti väga tasakaalukas heitluses Veiko Lukmann. Veiko edestas teist kandidaati Madis Kübarat vaid ühe häälega. Veiko on tegutsenud poliitikamaastikul juba aastaid, praegu töötab Riigikogu fraktsiooni nõunikuna, spetsialiseerudes Mart Laari abistamisele.

Aseesimeesteks valiti Mari Agarmaa, Alo Lõoke ja Ako Aasmaa. Mari on juuratudeng Tartust, kes tegutseb ka väitlusõpetajana. Alo on samuti Tartust. Ta õpib Tartu Ülikooli magistraatuuris hariduskorraldust ja tegeleb õpetajaameti populariseerimisega ka noorte seas. Ako on aktiivne noor Kesk-Eestist Türilt.

Eestseisusesse pääsesid Kaisa Üksik, Heidi Leid, Ingrid Lepik, Kristjan Vanaselja, Priit Sibul, Hannes Klaas, Dmitri Schmidt, Mart Toots ja Marek-Andres Kauts.

Revisionitoimkonna liikmed on Heini Roosimägi, Andero Laur ja Kaido Kukk.

Ansip võiks ju käituda nagu Meri

Eesti tugevus seisneb mitte riigi maksujõulisuses vaid riigi kodanike tahtes oma maa ja rahva eest hea seista. Eesti kodaniku peremehetunne oma maa suhtes ja sellest tulenev käitumine määrab meie saatuse pikas perspektiivis.
Seepärast on eriti oluline, et selle riigi "esimesed" kodanikud, President, valitsuse liikmed jne. oma käitumisega rahvale eeskujuks oleksid.
Peaministri tõstatatud kaudsete maksude tõstmise motiivid ja kommentaarid lapsetoetuse ebaefektiivse jaotamise kohta

(http://live.hot.ee/aggregator//postimees/33605)

viitavad mõtteviisile justkui oleks riik kellegi "teiste" ettevõtmine ja meie, selle riigi kodanikud ei vastutagi. Riik on siiski meie kõigi ühine ettevõtmine, kellel rohkem võimalusi ja tahet panustagu siis riiki rohkem.
Teatavasti oli Lennart Meril kombeks aastas korra oma kuu palk annetada.
Kui peaminister leiab, et tal on võimalus riiki rohkem panustada, võiks samamoodi käituda?
p.s.

Kaudsete maksude reha peale on juba aastakümneid teiste riikide poolt astutud?
Millepärast me ei taha õppida teiste kogemustest?

Rohkem Omanäolisust!

Enamus meist on ilmselt mõelnud miks ehitatakse ilmetuid kipsist ja plastist majasid. Mingil põhjusel isegi terve hulk inimesi elab nendes ilmetutes majades, mille eest on ilmselgelt liiga palju raha võetud.
Arhitektuuriline eripära annab väga suure osa paikkonna omanäolisusest. Ekslik on arvamus, et Eestimaa on nii väike, et siin ei ole midagi näidata, või eripärasusi maapiirkondades, keda see huvitab? Kui ise käime Euroopas puhkamas, siis vaatame tihti seal ju just seda arhitektuurilist eripära, mitte kipsonne. Kõige värvikamad kultuurilised näited on meil kindlasti Kihnu ja Setumaa, kes täna ka omanäolisust püüavad maksimaalselt välja tuua.
Kui vaadata Lõuna-Eesti murdkelp katuseid, siis need on hoopis teistsugused kui Saaremaal, Kesk-Eesti pikad rehed viiluga, põhjaranniku puitpitsiga kalurikülad. Lisaks paas Põhja-ja Lääne-Eestis, palju maakivi Kesk-Eestis, punane tellis Lõuna-Eestis. See ongi see eripära, mida piirkondadel tuleks hoida ja arendada ja kasutada koos moodsate lahendustega. Sellesse eripärasse ei sobi kuidagi kipsmajad ja plastikfassaadid.
Kuidas seda omapära võiks hoida? Mõned aastad tagasi ennem 2005 aasta kohalike valimisi oli minu soovitus päris paljudele vaadake mis on teie kihelkonna ajaloolised eriärasused arhitektuuris ja kasutage neid tulevikus ära. Eks inimesed ehitavad ikka nii kuis tahavad aga valdadel on võimalik oma ühiskondlikke hooneid planeerida ja renoveerida nii, et ilma liigse kuluta seda eripära tekitada ja hoida.
Sellel sügisel aastase vahega taas Saaremaale sõites nägin Muhumaal positiivset üllatust. Muhusse olid ilmunud uued bussijaamad ja mitte mingid suvalised ilmetud palk paviljonid, vaid Muhule omased, Muhu mustriga. Tubli Muhu vald ja Tiit Peedu! Nii peabki, alustada väikestest ja lihtsatest asjadest. Kõige hullem asi millega kohapeal inimesi karistada saab on mõttelaiskus! Omavalitsustele on sellel aastal jälle sadu miljoneid kroone toetusi jagatud. Omavalitsusjuhid, palun kasutage nüüd seda ning ärge ehitage rämpsu ja vaid näidake oma eripära.

Kas meie noor on tegija?

Minu vend astus tänavu 1. septembril 9. klassi, millest saab tema esimene tõsisem vaheetapp hariduse omandamise käänulisel teel. Pärast klassikursuse lõpetamist on ta valiku ees, millist gümnaasiumi valida, halvemal juhul millisesse gümnaasiumi tal üldse on võimalik minna. Temaga koolist vesteldes ja õppimise üle arutledes, olen üha sagedamini tabanud ennast mõtlemas ja sõpradega mõtteid vahetamas selle üle, kas koolid kus meie noored õpivad, on ikka päris see koht, mis meie noori üha laienevate võimalustega maailma tarvis valmis vormib, kas meie noor kasvab tegijaks?

Mure tekkis sellest, et sama gümnaasium mille vilistlane olen ma ise ja mille sellist teatavat vaimset keskkonda olin hinnanud, ei tundu kõlbavat enam ühtäkki minu vennale. Loomulikult on inimesed erinevate huvidega, minule meeldis enam sport, temale muusika, aga üks ühine joon – inimese loovuse arendamine, on ju sama. Samuti on sport ja muusika mõlemad ju meie kultuuri osad, mille üle iga eestlane uhkust tunneb. Venna arusaam on hirmutavalt otsene ja selge, kool ei suuda piisavalt tema loovusele kaasa aidata, ta tunneb ennast koolis pigem halvasti kui hästi. Lähemalt uurides selgus siiski, et olukord ei ole lootusetu ja vabaaega on võimalik erinevates huvialaringides siiski rakendada.

Milles aga siis probleem?

Kuigi kool näiliselt pakub noortele vabaaja veetmiseks võimalusi, ei suuda kool kui tervik, mille osa on õpetajad koos õppekavade ja riigieksamitega, toetada noore püüdlusi kasvada sportlaseks, näitlejaks või muusikuks. Ma ei taha kaugeltki süüdistada õpetajaid, vaid süsteem tervikuna tundub vääralt toimima. Praegune süsteem ei luba erisusi õppeprogrammi täitmisel ehk kehtivad reeglid mis on piisavalt kitsad ja paindumatud.

Kool peaks olema koht, mis oleks meie noorte loomulik elu osa, mitte kohustus kuhu iga päeva peab minema. Kool peaks olema koht, kus noortel inimestel on võimalus õppida koos looma keskkonda enda ümber. Keskkond kus tahetakse koos elust rohkem rõõmu tunda. Lisaks oluliste teadmiste omandamisele peab olema oluline, et meie kasvav noorus säilitaks huvi lisaks enda ka teiste suhtes, milleks ei ole ainult sõbrad ja perekond, vaid meie oma riik, meie kultuur, loodus milles elame, ühiskond milles eksisteerime. Kool peaks aitama inimesel kujuneda iseseisvalt mõtlevaks, otsustavaks ja tegutsevaks isiksuseks, kes tahab ja suudab tegutseda ning vastutada.

Täna mulle tundub oma venna näitel, et meie haridussüsteem tahab temast vormida pigem oma klassikaaslastega võimalikult sarnast olevust, mitte aga isiksust, aga ühiskonda ei arenda mitte kamp ühesuguseid roboteid, vaid erinevad isiksused, kes omal alal on mitte ainult Eesti, vaid maailma tasemel tegijad.

Veidi konservatiivsest maailmavaatest

Minu jaoks tähendab konservatiivsus seda, et iga inimene on “võitja”.
See tähendab inimesele peab võimaldama elada oma elu tema enda soovitud teed minnes ja iseenese tõekspidamisi järgides. Siinkohal on muidugi oluline, et see ei tohi kahjustada tema kaasaegseid, kes sama soovivad. Riik peab inimeste ellu sekkuma nii vähe kui võimalik, tagades oma kodanikele lihtsalt võrdseid võimalusi ja kaitstes järjekindlalt põhiseaduses kodanikele antud õigusi ja vabadusi. Oma riik, sõnavabadus, keel, kodu, eraomand, turvalisus jne..

Konservatiivsus tähendab hoida riigi elanike maksukoormust nii madalal kui võimalik ja mitte lasta tekkida “paksul” riigil, pigem soodustada eraomandust. Tähtis on väga põhjalikult läbikaalutud ja pikaajalisi eesmärke silmas pidav riigi eelarvepoliitika ehk fiskaalvastutus. Lihtsustatult tähendab see seda, et riik ei tohi pikaajaliselt olla kulutanud rohkem raha kui tema “rahakotti” on laekunud.Konservatiivsuse oluline prioriteet on ka hoolitsemine elanike pideva turvalisuse eest. Seda nii oma kodus, tänaval kui ka laiemalt selles keerulises maailmas, milles me praegu elame.

Konservatiivsus tähendab, et igavikulised väärtused on tähtsamad kui raha. Neid tuleb säilitada ja pidevalt kaitsta muutuva maailma tõmbetuulte eest. Elus on kindel vaid üks- kõik muutub ja selles muutuvad maailmas saame õnnelikud olla vaid koostöös. Koostööks on vaja väärtusi , mida üksmeelselt hinnatakse.
Need on läbi aegade inimestel olemas olnud, kuid nende eest tuleb ka alati seista.

Sõprus, sallivus ja hoolimine, töökus ja tarkus, tõde, tagasihoidlikkus ja heatahtlikkus jne..
Ja lõpuks on konservatiivsuse kandev idee ka uskumus, et meie järeletulevate põlvede peab jääma maha parem Eestimaa, kui see mille meie eest leidsime.

Mõtteid NK Tallinna klubi missioonist

Kui mõtelda NK Tallinna klubi missioonist, siis minu jaoks on see esiteks konservatiivse maailmavaate ja programmiliste eesmärkide tutvustamine ning propageerimine Tallinna noorte hulgas. Ma tahaksin väga, et meie sõbrad, eakaaslased ja noored kaaslinlased oleksid poliitiliselt aktiivsemad kui seni, mõtleksid kaasa riikluse teemadel ja annaksid oma panuse Eesti arengusse. Tähtis on minu meelest eelkõige muidugi ka see, et me arendaksime ning hariksime pidevalt iseennast ja teisi NK liikmeid nii siseriiklikes kui ka välispoliitilistes aktuaalsetes küsimustes ning teeksime koostööd samalaadsete rahvusvaheliste noorteorganisatsioonidega. Ragistame ajusid ja anname oma parima panuse IRL programmiliste seisukohtade väljatöötamisse, osaleme poliitikate kujundamise protsessis. Tähtis on minu jaoks ka asjaolu,et see meile endile jätkuvalt rõõmu pakuks. Niisiis, vaatame tähelepanelikult elu enda ümber ja otsime pidevalt seni peidetud võimalusi, kuidas elu iseeneste ja teiste kaaslinlaste jaoks paremaks muuta.

Jagagem siin ka oma mõtteid ja tähelepanekuid!

Kõigepealt tänud Marek-Andresele selle blogi eest. Pean tarvilikuks paari sõnaga ütelda, millepärast seda virtuaalset blogiseina minu meelest võiks tarvitada. Meid, Noori Konservatiive, on praeguseks hetkeks Tallinnas päris palju. Olen Tallinna Klubi esimeheks olemise aasta jooksul vestelnud paljude meie klubi toredate noortega ja oma rõõmuks avastanud, et meie seas liigib ringi väga palju häid mõtteterasid ja ideid elust poliitikast ja paljust muust, mis vääriksid kindlasti avaldamist klubi kõigile liikmetele. Head sõbrad, jagagem siis neid omavahel! Palun ärge hoidke ennast tagasi ja andke endast siia kirjutades alati parim, siis on sellest rõõmu nii teile endile kui ka kasu teie tähelepanekute ja mõtete lugejatele. Meie klubiüritusi pole väga tihti ja me ei suuda kõigile meie liikmetele pakkuda piisavalt võimalusi oma mõtteid välja öelda ja teistega jagada. Poliitika aga vajab mõtlemist ja veelgi enam dialoogi, ehk mõtete väljaütlemist ja oma mõttekaaslaste ära kuulamist. Teinekord võib ju ka püstitada uusi küsimusi, juhtida tähelepanu asjadele, mis teid elus häirivad ja võiksid olla teisiti. Rikastagem siis kirjutistega nii eneste kui iga meie liikme arusaama elust, maailmast, teistest inimestest, riiklusest, poliitikast ning lõpuks, tooge välja, mis on teie meelest elus, maailmas, meie riigis õiglane või siis mitte ja millepärast?

Soome rasked valikud

Soome peaminister Matti Vanhanen teatas esmaspäevase EL riigijuhtide Gruusia-Vene sõja teemalise kohtumise eel, et ei poolda Venemaa vastaseid sanktsioone. Nii võime lugeda Helsingin Sanomate võrguväljaandest. Välisminister Alexander Stubb täpsustas, et Soome arvates ei ole sobilik terav sõnakasutus ja võimaliku ohu tekitamine majandussuhetele. Milles küsimus?

Kuigi välispoliitika ei ole kaugeltki ühemõõtmeline maailm, ja teame väga hästi mõistet soomestumine, on eelpoolmainitud käikude tagapõhi lihtne: Soome kardab oma puidutööstuse pärast, Venemaa on Soome paberitööstust lämmatava ähvardavate puidutollidega varasemast märksa kindlamini rihma otsa pannud.

Vene puidutollide mõjust Soomele: Soome metsatööstus kasutatavast 75 miljonist kuupmeetrist puidust orienteeruvalt veerand imporditakse Venemaalt. Venemaalt imporditakse peaasjalikult kaske, mida kasvab Soomes vähe. Kaske kasutab peamiselt paberitööstus. Praegu on peab iga Venemaalt eksporditava kuupmeetri puidu kohta maksma 15 €. 2009. aasta jaanuaris kasvab see 50€-ni, misjärel hakatakse tolli järk-järgult veel tõstma. Venemaa puidutollide tõstmine tähendab ca 25 000 töökoha kaotust Soomes. Soomlastele on jäetud väike lootus puidutollide osas läbi rääkida.

Kui suures osas on puidutollide kehtestamine on seotud sooviga kaitsta Venemaa metsatööstust ja kui suures osas pehmendada OSCE eesistuja Soome tegevust, seda me ei tea. Aga Venemaa välispoliitika suurt võimekusest teiste riikide ohjes hoidmise osas saime näha taaskord.

Lugemissoovitus: Anne Applebaumi artikkel Postimehes!

Link artiklile PM-s: http://www.postimees.ee/?id=29179

Kommentaariks:

Washington Posti kolumnist Anne Applebaumi artikleid Venemaa mõtteviisist on tihti huvitav lugeda. Ta suudab neis külmalt kaalutleda ja mõistlikult doseerida Venemaa poliitika kolme komponenti:
-manipulatsioon rahva sisepoliitilistel ootustel
-riigijuhtide paranoilisus, mis on ilmselt tingutud KGB koolist
-poliitika ja pragmaatiliste ärihuvide suur läbipõimitus
Käesolevast artiklist joonistub välja, et Venemaad juhitakse nagu suurfirmat (milles ei ole ju mitte midagi uut): autoritaarselt ja turgu jõuga hõivates. Teisi riike käsitletakse kui konkurente.

Anne Applebaumi kohta veel niipalju, et ta käis eelmisel sügisel ka Eestis esinemas. Applebaum on abielus Poola praeguse välisministri Radoslaw Sikorskiga.

Noorte Konservatiivide manifest

Modernne ja selge poliitikaga riik!

Poliitik on kodaniku hääl otsustusprotsessis. Poliitik saab oma tegevusele tagasiside valimistel, kus riigi kodanikud hindavad seni tehtut ning valivad suuna riigi edasisele arengule. Viimased valimised näitasid, et hoolimata valitsuserakondade tegudest ja tegematajätmistest, 12 protsendilise majanduskasvuga aastas unustab kodanik, miks ta ühele või teisele parteile hääle annab.

Selge poliitika

Päevapoliitilisest hetkekasust ajendatud populistlikud lubadused on saanud Eesti poliitikas laiatarbekaubaks. Tulevikku vaatavad, maailmavaateliselt platvormilt lähtuvad visioonid on tõrjutud väheolulisteks niššitoodeteks. Eesti poliitikamaastikul selge maailmavaatega erakonnad puuduvad. Parteide programmid on liberaalsete, konservatiivsete, vasak- ja parempoolsete seisukohtade mikstuurid. Arukal kodanikul puudub seetõttu valik. Selge ja üheselt mõistetava maailmavaatega erakondi lihtsalt ei ole. Selline korralagedus ja vastutustundetu lubaduste loopimine erakondade poolt seab ohtu meie arengu tulevikus. Aeg, kui riigi edu jaoks ei olnud vaja pikemaajalist visiooni, on möödas. Mida lähemale jõuame oma eeskujudele ja mõõdupuudele, seda suuremateks konkurentideks nad meile muutuvad. Kõrgemas mängus on ainus võimalus eduks lähtuda tugevast visioonist, tunnetada oma kohta globaliseeruvas maailmas.

Noored Konservatiivid tuletavad poliitikutele meelde, et rahva toetuse omamine tähendab suurt vastutust. Lubaduste andmine ei tähenda bluffi, mida kahjuks paljud tänased poliitikud ikka veel ei teadvusta. Otsustamine eeldab vastutuse võtmist ja selle kandmist. Ka kõige väiksemal tasandil tehtud otsus peab lähtuma pikaajalisest maailmavaatele tuginevast visioonist. Maailmavaade on veendumus ja teadmine, vundament, millelt saab teha kaalutletud otsuseid. Noored Konservatiivid kutsuvad erakondi ja poliitikuid üles olema rohkem maailmavaatelised, lähtuma senisest enam pikaajalisest visioonist. Noored Konservatiivid nõuavad tänastelt poliitikutelt selgemat, tulevikku vaatavat, maailmavaatelist poliitikat.

Modernne riik

Eesti on väike nii pindalalt, rahvaarvult kui loodusressurssidelt. Meie võimalus olla globaliseeruvas maailmas edukas on teha vähemate vahenditega rohkemat, pidada sammu maailmas toimuvate uuendustega, olla modernne riik. Modernse ja tulevikku vaatava riigi aluseks on kvaliteetne haridus. Haritud ja ettevõtlik rahvas on väikese Eesti jätkusuutlikkuse alus. On aeg võtta ette kaalukaid samme Eesti hariduselus valitseva nõukogudeaegse suhtumise väljajuurimiseks. Peame mõistma, et haridus on õppija jaoks, mitte vastupidi. See on lähtekoht, kust viia läbi kooliuuenduslikke samme.

Meie riiki ei kehasta keegi muu kui meie inimesed, kodanikud. Eesti sugusele riigile on oluline iga töömees, ettevõtja, kunstnik, õpetaja, ametnik. Kodanik väärtustab riiki ja riik väärtustab kodanukku.

Riigiaparaadi toimimise pearaskus on ametnikul. Modernne ja motiveeritud ametnik on avaliku sektori toimimise alustala. Ametnik peab aktiivselt rakendama uuenduslike töömeetodeid ning ei ole oma vaadetelt ja suhtumiselt stagneerunud. Moderne ametnik on avatud uuendustele. Kriitilise pilguga tuleb üle vaadata tänane ametkond ja seda reguleeriv seadusandlus. Vastavalt vajadusele, tuleb riigil tõmmata „rihma” koomale või hoopis „lõdvemaks” lasta. Eelkõige tuleb silmas pidada, et 10 aastat tagasi tehtud uuendus riigiaparaadi toimimise tõhustamiseks ei pruugi seda olla enam täna. Ka riigiaparaat peab teadvustama, et me elame kiiresti muutuvas ajas.

Modernne kodanik tunnetab oma vastutust. Vastutustunne saab tõusta ainult läbi suurema otsustuse andmise, seda eelkõige kodanike omaalgatuste toetamise kaudu. On viimane aeg võtta riigil suurem vastutus kodanikeühenduste toetamisel ning kuulata ka nende häält ja seeläbi tõsta kodanike vastutustunnet. Riiki võivad juhtida kui tahes targad poliitikud ja professionaalsed ametnikud, kui aga kodanik ei hooli oma riigist, siis ei ole sellel riigil tulevikku. Igast kodanikust sõltub riigi tulevik. Eesti rahvas on arvult väike kuid tegudelt suur. Noored Konservatiivid kutsuvad poliitikuid, ametnikke, ennelõike aga kõiki kodanikke olema uuendusmeelsed, aktiivsed, hoolivad, teotahtelised ja töökad. Töökus tähenab läbimõeldust ja tarkust. Inimene peab töötamise kõrval ka puhkama, sporti tegema, reisima, õppima ja lapsi saama. Vastasel juhul pöördub töökus meie enda riigi vastu.

Kinnitatud
Noorte Konservatiividide üldkogul
Tallinnas 1. detsembril 2007

Teretulemast lugema Noorte Konservatiivide blogi

Head sõbrad, ome mõtete, seisukohtade ja tegevuste paremaks kajastaimseks avasime oma blogi. Loodame, et selle lugemine on Teile huvitav ja võib-olla ka natuke hariv. Ootame julget kaasadiskuteerimist.


Lugupidamisega,

Noorte Konservatiivide Tallinna klubi