Kas meie noor on tegija?

Minu vend astus tänavu 1. septembril 9. klassi, millest saab tema esimene tõsisem vaheetapp hariduse omandamise käänulisel teel. Pärast klassikursuse lõpetamist on ta valiku ees, millist gümnaasiumi valida, halvemal juhul millisesse gümnaasiumi tal üldse on võimalik minna. Temaga koolist vesteldes ja õppimise üle arutledes, olen üha sagedamini tabanud ennast mõtlemas ja sõpradega mõtteid vahetamas selle üle, kas koolid kus meie noored õpivad, on ikka päris see koht, mis meie noori üha laienevate võimalustega maailma tarvis valmis vormib, kas meie noor kasvab tegijaks?

Mure tekkis sellest, et sama gümnaasium mille vilistlane olen ma ise ja mille sellist teatavat vaimset keskkonda olin hinnanud, ei tundu kõlbavat enam ühtäkki minu vennale. Loomulikult on inimesed erinevate huvidega, minule meeldis enam sport, temale muusika, aga üks ühine joon – inimese loovuse arendamine, on ju sama. Samuti on sport ja muusika mõlemad ju meie kultuuri osad, mille üle iga eestlane uhkust tunneb. Venna arusaam on hirmutavalt otsene ja selge, kool ei suuda piisavalt tema loovusele kaasa aidata, ta tunneb ennast koolis pigem halvasti kui hästi. Lähemalt uurides selgus siiski, et olukord ei ole lootusetu ja vabaaega on võimalik erinevates huvialaringides siiski rakendada.

Milles aga siis probleem?

Kuigi kool näiliselt pakub noortele vabaaja veetmiseks võimalusi, ei suuda kool kui tervik, mille osa on õpetajad koos õppekavade ja riigieksamitega, toetada noore püüdlusi kasvada sportlaseks, näitlejaks või muusikuks. Ma ei taha kaugeltki süüdistada õpetajaid, vaid süsteem tervikuna tundub vääralt toimima. Praegune süsteem ei luba erisusi õppeprogrammi täitmisel ehk kehtivad reeglid mis on piisavalt kitsad ja paindumatud.

Kool peaks olema koht, mis oleks meie noorte loomulik elu osa, mitte kohustus kuhu iga päeva peab minema. Kool peaks olema koht, kus noortel inimestel on võimalus õppida koos looma keskkonda enda ümber. Keskkond kus tahetakse koos elust rohkem rõõmu tunda. Lisaks oluliste teadmiste omandamisele peab olema oluline, et meie kasvav noorus säilitaks huvi lisaks enda ka teiste suhtes, milleks ei ole ainult sõbrad ja perekond, vaid meie oma riik, meie kultuur, loodus milles elame, ühiskond milles eksisteerime. Kool peaks aitama inimesel kujuneda iseseisvalt mõtlevaks, otsustavaks ja tegutsevaks isiksuseks, kes tahab ja suudab tegutseda ning vastutada.

Täna mulle tundub oma venna näitel, et meie haridussüsteem tahab temast vormida pigem oma klassikaaslastega võimalikult sarnast olevust, mitte aga isiksust, aga ühiskonda ei arenda mitte kamp ühesuguseid roboteid, vaid erinevad isiksused, kes omal alal on mitte ainult Eesti, vaid maailma tasemel tegijad.