Enamus meist on ilmselt mõelnud miks ehitatakse ilmetuid kipsist ja plastist majasid. Mingil põhjusel isegi terve hulk inimesi elab nendes ilmetutes majades, mille eest on ilmselgelt liiga palju raha võetud.
Arhitektuuriline eripära annab väga suure osa paikkonna omanäolisusest. Ekslik on arvamus, et Eestimaa on nii väike, et siin ei ole midagi näidata, või eripärasusi maapiirkondades, keda see huvitab? Kui ise käime Euroopas puhkamas, siis vaatame tihti seal ju just seda arhitektuurilist eripära, mitte kipsonne. Kõige värvikamad kultuurilised näited on meil kindlasti Kihnu ja Setumaa, kes täna ka omanäolisust püüavad maksimaalselt välja tuua.
Kui vaadata Lõuna-Eesti murdkelp katuseid, siis need on hoopis teistsugused kui Saaremaal, Kesk-Eesti pikad rehed viiluga, põhjaranniku puitpitsiga kalurikülad. Lisaks paas Põhja-ja Lääne-Eestis, palju maakivi Kesk-Eestis, punane tellis Lõuna-Eestis. See ongi see eripära, mida piirkondadel tuleks hoida ja arendada ja kasutada koos moodsate lahendustega. Sellesse eripärasse ei sobi kuidagi kipsmajad ja plastikfassaadid.
Kuidas seda omapära võiks hoida? Mõned aastad tagasi ennem 2005 aasta kohalike valimisi oli minu soovitus päris paljudele vaadake mis on teie kihelkonna ajaloolised eriärasused arhitektuuris ja kasutage neid tulevikus ära. Eks inimesed ehitavad ikka nii kuis tahavad aga valdadel on võimalik oma ühiskondlikke hooneid planeerida ja renoveerida nii, et ilma liigse kuluta seda eripära tekitada ja hoida.
Sellel sügisel aastase vahega taas Saaremaale sõites nägin Muhumaal positiivset üllatust. Muhusse olid ilmunud uued bussijaamad ja mitte mingid suvalised ilmetud palk paviljonid, vaid Muhule omased, Muhu mustriga. Tubli Muhu vald ja Tiit Peedu! Nii peabki, alustada väikestest ja lihtsatest asjadest. Kõige hullem asi millega kohapeal inimesi karistada saab on mõttelaiskus! Omavalitsustele on sellel aastal jälle sadu miljoneid kroone toetusi jagatud. Omavalitsusjuhid, palun kasutage nüüd seda ning ärge ehitage rämpsu ja vaid näidake oma eripära.
Arhitektuuriline eripära annab väga suure osa paikkonna omanäolisusest. Ekslik on arvamus, et Eestimaa on nii väike, et siin ei ole midagi näidata, või eripärasusi maapiirkondades, keda see huvitab? Kui ise käime Euroopas puhkamas, siis vaatame tihti seal ju just seda arhitektuurilist eripära, mitte kipsonne. Kõige värvikamad kultuurilised näited on meil kindlasti Kihnu ja Setumaa, kes täna ka omanäolisust püüavad maksimaalselt välja tuua.
Kui vaadata Lõuna-Eesti murdkelp katuseid, siis need on hoopis teistsugused kui Saaremaal, Kesk-Eesti pikad rehed viiluga, põhjaranniku puitpitsiga kalurikülad. Lisaks paas Põhja-ja Lääne-Eestis, palju maakivi Kesk-Eestis, punane tellis Lõuna-Eestis. See ongi see eripära, mida piirkondadel tuleks hoida ja arendada ja kasutada koos moodsate lahendustega. Sellesse eripärasse ei sobi kuidagi kipsmajad ja plastikfassaadid.
Kuidas seda omapära võiks hoida? Mõned aastad tagasi ennem 2005 aasta kohalike valimisi oli minu soovitus päris paljudele vaadake mis on teie kihelkonna ajaloolised eriärasused arhitektuuris ja kasutage neid tulevikus ära. Eks inimesed ehitavad ikka nii kuis tahavad aga valdadel on võimalik oma ühiskondlikke hooneid planeerida ja renoveerida nii, et ilma liigse kuluta seda eripära tekitada ja hoida.
Sellel sügisel aastase vahega taas Saaremaale sõites nägin Muhumaal positiivset üllatust. Muhusse olid ilmunud uued bussijaamad ja mitte mingid suvalised ilmetud palk paviljonid, vaid Muhule omased, Muhu mustriga. Tubli Muhu vald ja Tiit Peedu! Nii peabki, alustada väikestest ja lihtsatest asjadest. Kõige hullem asi millega kohapeal inimesi karistada saab on mõttelaiskus! Omavalitsustele on sellel aastal jälle sadu miljoneid kroone toetusi jagatud. Omavalitsusjuhid, palun kasutage nüüd seda ning ärge ehitage rämpsu ja vaid näidake oma eripära.
No comments:
Post a Comment