Vale-innovatsioon, uus on tihti unustatud vana

Tehnoloogiast: Tänases PM Onlines ilmus artikkel, et austria leidur Stefan Gulas leiutas jalgratta ja mootorratta hübriidi (ülemisel pildil), millega saab sõita nii mootori abil kui ka pedaalides. Link artiklile.

Kuigi ratast nimetatakse küll imetlusväärseks saavutuseks ja võrreldakse Ferraride ja Porchedega, ei ole selles midagi uut. Ei ole väga kaua möödunud ajast, kui meiegi külavaheteede kilomeetreid mõõtsid analoogsed kaherattalised, millega oli võimalik sõita nii mootori kui ka pedaalide jõul - võrrid (alumisel pildil võrr Riga). Tsikkel oli tuntud veel nimede punnvurr ja sääreväristaja all, sõitjateks valdavalt viisakasse pruuni ülikonda riietatud soliidsemas eas härrasmehed.
Siit ka loo moraal: tihti on uus ja innovaatiline unustatud vana.

IRL Noorte avaldus: Eesti ei pea 15-aasta pärast olema Euroopa viie vaesema riigi hulgas!

Riigieelarve vaidlused on jõudnud seisu, kus Reformierakonna poolt alajuhitud valitsuselt tulevad segased signaalid, mis tõotavad 15 aastaga viia Eesti Euroopa viie vaesema riigi hulka. Ülioptimistlike avaldustega esinev ja halbade uudiste teatamisest eemale hoidev valitsuse liider juhib Eestit juba neljandat aastat olukorra poole, mis tõotab Eestile pikaajalist mõõna nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes.

Põhja on lastud haldusreformi tegemine, mööda on lastud võimalus võtta kasutusele euro, headel aegadel on paisutatud riigiaparaati, koalitsioonipartneritele on surutud peale liigoptimistliku eelarve tegemine eirates kõiki ohumärke, europarlamendi valimiste reglementi keeldutakse arusaamatute argumentidega demokraatlikumaks muutmast. Julgust nõuda Reformierakonnalt sellise valitsemismentaliteedi muutmist palume ka enda erakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhtidelt. Meie tahame Eestis edasi elada ja siin oma lapsi kasvatada nii 15 kui ka 25 aasta pärast. Seetõttu palume Reformierakonda lähtuda tervest mõistusest, mitte odavast populaarsuseihast ning lõpetada Eesti arengu pidurdamine.

Selleks tuleb ratsionaalselt ja pikaajalisi eesmärke silmas pidades nii riigieelarve tulude pool kui ka kulude pool. Praegust sotsiaalsüsteemi ei suuda tänaste ja prognoositavalt kasvavate kulude juures Eesti perspektiivis ülal pidada. Ühekordsete, siit-sealt kokkukraabitavate tuludega ei ole see jätkusuutlik. Haldusreform tuleb ära teha, mitte seda lõputult venitada.

Hariduskulude osakaal vabariigi eelarvest peab olema kasvav ja siin ei saa me tuleviku arvelt kokku hoida. Vajadusel tuleb vähendada seadustega paikapandud kulusid mujalt. Eesti edu saab olla ettevõtlikus ja haritud noores, kes tugevdavad meie konkurentsivõimet. Meie koolides peavad töötama parimad õpetajad.

Riik peab looma stabiilse, mugava, arengule ja innovatsioonile suunatud keskkonna, ning hoolitsema selle eest, et kellegi teotahe ei jääks võimaluste puudumise taha seisma. Riik peab võimaldama enesetäiendamise ja kvaliteetse hariduse omandamise võimaluse kõigile soovijatele. Maailmatasemel teadmisi peab olema võimalik omandada ka Tartus või Tallinnas.

Isamaa ja Res Publica Liidu Noorteühendus, 20. septembril 2008 Tallinnas

Noored Konservatiivid ja Noor-Isamaa ühinesid!

20. septembril toimus Noorte Konservatiivide ja Noor-Isamaa ühine üldkogu, kus otsustati kahe organisatsiooni ühinemine. Uue organisatsiooni nimi on Isamaa- ja Res Publica Liidu Noored.
Üldkogu toimus Tallinna Inglise Kolledžis. Saal oli täis, kohal oli ligi 300 noort poliitikut. Külaliste hulgas oli märgata Riigikogu esimeest Ene Ergmat, erakonna esimeest Mart Laari, majandus- ja kommunikatsiooniministrit Juhan Partsi, regionaalministrit Siim Kiislerit, kaitseministrit Jaak Aaviksoo ja paljud muid vanema põlvkonna tegijad.

Ühinenud noorteorganisatsioonile valiti ka juhtorganid. Esimeheks valiti väga tasakaalukas heitluses Veiko Lukmann. Veiko edestas teist kandidaati Madis Kübarat vaid ühe häälega. Veiko on tegutsenud poliitikamaastikul juba aastaid, praegu töötab Riigikogu fraktsiooni nõunikuna, spetsialiseerudes Mart Laari abistamisele.

Aseesimeesteks valiti Mari Agarmaa, Alo Lõoke ja Ako Aasmaa. Mari on juuratudeng Tartust, kes tegutseb ka väitlusõpetajana. Alo on samuti Tartust. Ta õpib Tartu Ülikooli magistraatuuris hariduskorraldust ja tegeleb õpetajaameti populariseerimisega ka noorte seas. Ako on aktiivne noor Kesk-Eestist Türilt.

Eestseisusesse pääsesid Kaisa Üksik, Heidi Leid, Ingrid Lepik, Kristjan Vanaselja, Priit Sibul, Hannes Klaas, Dmitri Schmidt, Mart Toots ja Marek-Andres Kauts.

Revisionitoimkonna liikmed on Heini Roosimägi, Andero Laur ja Kaido Kukk.

Ansip võiks ju käituda nagu Meri

Eesti tugevus seisneb mitte riigi maksujõulisuses vaid riigi kodanike tahtes oma maa ja rahva eest hea seista. Eesti kodaniku peremehetunne oma maa suhtes ja sellest tulenev käitumine määrab meie saatuse pikas perspektiivis.
Seepärast on eriti oluline, et selle riigi "esimesed" kodanikud, President, valitsuse liikmed jne. oma käitumisega rahvale eeskujuks oleksid.
Peaministri tõstatatud kaudsete maksude tõstmise motiivid ja kommentaarid lapsetoetuse ebaefektiivse jaotamise kohta

(http://live.hot.ee/aggregator//postimees/33605)

viitavad mõtteviisile justkui oleks riik kellegi "teiste" ettevõtmine ja meie, selle riigi kodanikud ei vastutagi. Riik on siiski meie kõigi ühine ettevõtmine, kellel rohkem võimalusi ja tahet panustagu siis riiki rohkem.
Teatavasti oli Lennart Meril kombeks aastas korra oma kuu palk annetada.
Kui peaminister leiab, et tal on võimalus riiki rohkem panustada, võiks samamoodi käituda?
p.s.

Kaudsete maksude reha peale on juba aastakümneid teiste riikide poolt astutud?
Millepärast me ei taha õppida teiste kogemustest?

Rohkem Omanäolisust!

Enamus meist on ilmselt mõelnud miks ehitatakse ilmetuid kipsist ja plastist majasid. Mingil põhjusel isegi terve hulk inimesi elab nendes ilmetutes majades, mille eest on ilmselgelt liiga palju raha võetud.
Arhitektuuriline eripära annab väga suure osa paikkonna omanäolisusest. Ekslik on arvamus, et Eestimaa on nii väike, et siin ei ole midagi näidata, või eripärasusi maapiirkondades, keda see huvitab? Kui ise käime Euroopas puhkamas, siis vaatame tihti seal ju just seda arhitektuurilist eripära, mitte kipsonne. Kõige värvikamad kultuurilised näited on meil kindlasti Kihnu ja Setumaa, kes täna ka omanäolisust püüavad maksimaalselt välja tuua.
Kui vaadata Lõuna-Eesti murdkelp katuseid, siis need on hoopis teistsugused kui Saaremaal, Kesk-Eesti pikad rehed viiluga, põhjaranniku puitpitsiga kalurikülad. Lisaks paas Põhja-ja Lääne-Eestis, palju maakivi Kesk-Eestis, punane tellis Lõuna-Eestis. See ongi see eripära, mida piirkondadel tuleks hoida ja arendada ja kasutada koos moodsate lahendustega. Sellesse eripärasse ei sobi kuidagi kipsmajad ja plastikfassaadid.
Kuidas seda omapära võiks hoida? Mõned aastad tagasi ennem 2005 aasta kohalike valimisi oli minu soovitus päris paljudele vaadake mis on teie kihelkonna ajaloolised eriärasused arhitektuuris ja kasutage neid tulevikus ära. Eks inimesed ehitavad ikka nii kuis tahavad aga valdadel on võimalik oma ühiskondlikke hooneid planeerida ja renoveerida nii, et ilma liigse kuluta seda eripära tekitada ja hoida.
Sellel sügisel aastase vahega taas Saaremaale sõites nägin Muhumaal positiivset üllatust. Muhusse olid ilmunud uued bussijaamad ja mitte mingid suvalised ilmetud palk paviljonid, vaid Muhule omased, Muhu mustriga. Tubli Muhu vald ja Tiit Peedu! Nii peabki, alustada väikestest ja lihtsatest asjadest. Kõige hullem asi millega kohapeal inimesi karistada saab on mõttelaiskus! Omavalitsustele on sellel aastal jälle sadu miljoneid kroone toetusi jagatud. Omavalitsusjuhid, palun kasutage nüüd seda ning ärge ehitage rämpsu ja vaid näidake oma eripära.

Kas meie noor on tegija?

Minu vend astus tänavu 1. septembril 9. klassi, millest saab tema esimene tõsisem vaheetapp hariduse omandamise käänulisel teel. Pärast klassikursuse lõpetamist on ta valiku ees, millist gümnaasiumi valida, halvemal juhul millisesse gümnaasiumi tal üldse on võimalik minna. Temaga koolist vesteldes ja õppimise üle arutledes, olen üha sagedamini tabanud ennast mõtlemas ja sõpradega mõtteid vahetamas selle üle, kas koolid kus meie noored õpivad, on ikka päris see koht, mis meie noori üha laienevate võimalustega maailma tarvis valmis vormib, kas meie noor kasvab tegijaks?

Mure tekkis sellest, et sama gümnaasium mille vilistlane olen ma ise ja mille sellist teatavat vaimset keskkonda olin hinnanud, ei tundu kõlbavat enam ühtäkki minu vennale. Loomulikult on inimesed erinevate huvidega, minule meeldis enam sport, temale muusika, aga üks ühine joon – inimese loovuse arendamine, on ju sama. Samuti on sport ja muusika mõlemad ju meie kultuuri osad, mille üle iga eestlane uhkust tunneb. Venna arusaam on hirmutavalt otsene ja selge, kool ei suuda piisavalt tema loovusele kaasa aidata, ta tunneb ennast koolis pigem halvasti kui hästi. Lähemalt uurides selgus siiski, et olukord ei ole lootusetu ja vabaaega on võimalik erinevates huvialaringides siiski rakendada.

Milles aga siis probleem?

Kuigi kool näiliselt pakub noortele vabaaja veetmiseks võimalusi, ei suuda kool kui tervik, mille osa on õpetajad koos õppekavade ja riigieksamitega, toetada noore püüdlusi kasvada sportlaseks, näitlejaks või muusikuks. Ma ei taha kaugeltki süüdistada õpetajaid, vaid süsteem tervikuna tundub vääralt toimima. Praegune süsteem ei luba erisusi õppeprogrammi täitmisel ehk kehtivad reeglid mis on piisavalt kitsad ja paindumatud.

Kool peaks olema koht, mis oleks meie noorte loomulik elu osa, mitte kohustus kuhu iga päeva peab minema. Kool peaks olema koht, kus noortel inimestel on võimalus õppida koos looma keskkonda enda ümber. Keskkond kus tahetakse koos elust rohkem rõõmu tunda. Lisaks oluliste teadmiste omandamisele peab olema oluline, et meie kasvav noorus säilitaks huvi lisaks enda ka teiste suhtes, milleks ei ole ainult sõbrad ja perekond, vaid meie oma riik, meie kultuur, loodus milles elame, ühiskond milles eksisteerime. Kool peaks aitama inimesel kujuneda iseseisvalt mõtlevaks, otsustavaks ja tegutsevaks isiksuseks, kes tahab ja suudab tegutseda ning vastutada.

Täna mulle tundub oma venna näitel, et meie haridussüsteem tahab temast vormida pigem oma klassikaaslastega võimalikult sarnast olevust, mitte aga isiksust, aga ühiskonda ei arenda mitte kamp ühesuguseid roboteid, vaid erinevad isiksused, kes omal alal on mitte ainult Eesti, vaid maailma tasemel tegijad.